Imenipid-imetrikid kokakoolist
Argiõhtul Angeelika Kangi juhitavale kokanduskursusele suundudes on väike ärevus sees, nagu eksamipalavik – kas minu senistest kokanduslikest oskustest on mingit tolku ka, et täna hakkama saada? Võimalus ise käed külge panna on ühtaegu nii vajalik kui pisut hirmutav – võõrad pilgud seiramas, ei tahaks midagi untsu keerata! Samas, ise järele proovimata ei õpi ka. Aga ainult meelelahutust ma saama ei lähe, ikka uusi kokanduslikke võtteid omandama.
Tegelikult pole muretsemiseks muidugi põhjust. Kõik „kursandid“ on uudishimulikud nagu esimese klassi lapsed, õhinas võimalusest ise pastatainast õhukeseks rullida või ravioole vormida. Õhkkond on ülimalt sõbralik ja lõbus, tegevusi antakse käest kätte, et igaüks, kel soovi, saaks proovida.
Esimeseks käiguks on jõevähi-tomatisalat (vt. retsepti Oma Maitse detsembrinumbrist). Pealtnäha ülimalt lihtsast Itaalia retseptist ei oskaks esialgu mingit gurmee-elamust oodatagi. Ettevalmistuse raskeim osa jäetakse ainsa kursusel osaleva meesterahva kanda – litsuda peopesas läbi kõik punase sibula rõngad, et „kibe“ välja läheks. Uus teadmine on rabav, ent geniaalne – salat maitseb selle toimingu tulemusel lausa magusalt, sibula kibedusest pole varjugi! Panen selle teadmise kõrva taha ja plaanin uut nippi kodus ka uhmriga katsetada. Sidrunimahla , oliiviõli ja basiilikuleemes jõevähisabad maitsevad kõrvale pakutava kuiva vahuveiniga lausa luksuslikult. Tõmban taldriku ciabattaga magus-hapukast leemest puhtaks, et midagi kaotsi ei läheks. Imeline retsept, mis väärib kodus järeletegemist!
Kui salat on kerge näpuharjutus, mis erilisi oskuseid ei nõua, siis kõrvitsaravioolid on juba klass kõrgem. Füüsiliselt kõige raskem osa on kindlasti tihke pastataina sõtkumine. See on roa õnnestumiseks võtmetähtsusega tegevus – kui tainas untsu läheb, ei tule ka ravioolid välja. Aga seda juba Angeelika Kangi valvsa silma all juhtuda ei saa! Pastamasinaga õhukese taina rullimine tekitab elevust ja järjekorra masina taha. Korraga kaalub pool seltskonnast juba omalegi pastamasina soetamist.
Teine lõbus tegevus on ravioolide vormimine, kus kordamööda näidatakse üles leidlikkust ratsionaalseima vormimistehnika leidmiseks. Meie ravioolid tulevad väga erineva ja fantaasiarikka kujuga. Muskaatkõrvitsatäidis on aga oranž nagu porgand ja maitseb ka magusalt nagu porgand. Pikalt keedetud salveivõi lõhnab magusalt nagu iiris ja sobitub mahedamaitseliste ravioolidega kompromissitult. Mitte just kaalujälgijate roog, arutleme mõnust mõmisedes.
Kulinaarse õhtu lõpetab šokolaadifondant kirsside ja vaniljejäätisega. Geniaalselt lihtne on Angeelika Kangi nipp, kuidas neid ilma portsjonivormideta küpsetada – ta kasutab selleks küpsetuspaberiga vooderdatud muffinipanni! Miks mina selliste asjade peale ei tule?! Kõige rohkem aega võtabki kirsimoosi keetmine. Lisatav Amaretto paiskab õhku mõnusalt mõrumagusa mandliaroomi. Naljahambad, kes ei jõua magustoidu valmimist ära oodata, tahaksid piirduda vaid Amarettoga. Aga magustoit on pika ootamise vääriline – kergelt vedel mõrušokolaad, mis fondanti seest välja valgub, maitseb magusalt nagu patt! Uhke nimetus ja välimus tekitavad kergelt eelarvamuse, et sellist magustoitu on keeruline ise teha, kuid tegelikult polegi selles midagi rasket.
Õhtu möödub lõbusas seltskonnas kiiresti. Toidunautlemine ja asjalik töövõtete omandamine on mõnusas balansis, nii et lahkudes on hoopis tunne, nagu oleks restoranis käinud. Teinekordki!
Popularity: 54% [?]
