1. Pille kirjutas,

   Mind häiribki kõige enam see rucola-rukkola-rukoola-ruccola – kõiki variante olen alles hiljuti kohanud. Olen nõus, et põld-võõrkapsas on natuke kohmakas, aga mõelgem siis mõni parem eestikeelne vaste välja, aga jätkem kõiksugu c-tähed välja.
   Broccoli-brookoli-brocoli on teine sõnahirmutis. Keelespetsid kunagi soovitasid, et kuna meil on kombeks kapsaliste puhul kapsas-täiend (peakapsas, lillkapsas, nuikapsas, rooskapsas), siis oleks kõige õigem ikka spargelkapsas. Kui vaadata 1970ndate aastate kokaraamatuid, siis seal on spargelkapsas täitsa sees. Miks siis nüüd järsku vaja sõna ‘broccoli’ kasutada???
   Ise kasutan jõudumööda Linda Petti suupärast ja mõnusat soovitust ‘pommu’, ka venepärane baklažaan ajab asja ära. Aga põhjendus, et viimane on venepärane ja parem oleks kasutada obergiini või oberžiini, ei jää ma nõusse. Munataim on ka väga tobe.
   Kahjuks pean tõdema, et viimase paari kuu jooksul ühes kokki koolitavas kutsekoolis kursustel käies kuulen pea igas loengus huvitavaid-ehmatavaid sõnamoodustusi. Brookolkapsas on üks tavalisemaid, nagu ka see va obergiin:(
   Blanšeerimine on minu arust ok, kuna ‘kuumutamine’ on liiga laialivalguv. Blanšeerimine on paariminutiline kiire keetmine, kuumutada võin ju midagi kasvõi tund aega:)
   PS Sõõrik on pigem vist ikka auguga pontšik. Vanades kokaraamatutes olen kohanud bageli vastena ‘vesikringlit’, mis on ju üsna kohane.

2. maarja kirjutas,

   juttu lugedes sain aru, et mina olen see jube näide halvast keelekasutusest. kuna ma siin kasutan peamiselt sloveenia-, itaalia- ja inglisekeelseid termineid, siis need valguvad sujuvalt ka näiteks mul blogisõnavarasse, mis eesti keeles. kuigi ma püüan end jälgida, siis tihti lipsavad ikkagi sisse.
   samas mind ennast häirib Eestis olles väga restoranide menüü lugemine, kus lihtsad asjad on nii keerulisse keelde pandud, et näiteks mu vanaema peab tihti üle küsima, mis imeloomaga üldse tegu on.

3. Merilin kirjutas,

   maarja, viitasin ju ennekõike just restoranide menüüdele jm staarkokkadele, kes teles ja ajakirjaveergudel (ehk siis ikka avalikumas ruumis kui isiklik blogi) keelevärdjad käiku lasevad, nii et tavainimesed ei saa enam aru, millest jutt käib ja lõpuks ei mäletatagi enam, et ka omakeelne sõna on kunagi olemas olnud. justnimelt neidsamu arusaamatus keeles menüüsid ma siin ennekõike sarjangi.
   aga muidugi kutsun üles kõiki oma keelekasutust jälgima, et end arusaadavamaks teha!
   üks variant mitmekultuurilise köögi puhul on pakkuda välja võimalikke tõlkeid või pikemat selgitust, mida silmas on peetud.

4. maarja kirjutas,

   ja, jaa, ma sain aru küll ja ei vötnud pörmugi isiklikult. lihtsalt see töi mulle taaskord päevakorrale enda lohaka keelekasutuse.

5. Ulla kirjutas,

   Olen seisukohal, et kõike ei pea tõlkima: uusi sõnu võib vabalt üle võtta, kui see sobib meie keelega kokku (on ju enamus sõnu tegelikult laenud sh ka nii eestipärasena tunduvad till ja petersell). Nii et minu jaoks on täiesti vastuvõetavad näiteks rukola (mitte aga rucola või rukkola) ja lollo rosso (kõlab hästi ja hea hääldada). Ka on omal kohal braunid (kui teatud kindlat tüüpi küpsetised) ja pasta (vs makaronidele) jms. Mis häirivad on aga nn “kursiivsõnad” ajakirjanduses ja menüüdes segi eesti keelega: (nt õuna-crumble, tomati-chutney, šokolaadi-mousse jne). Eesti keel on tugevalt foneetiline keel ja aeg oleks nii koka(aja)kirjanduse toimetajatel kui kokkadel kompleksidest (või piiratusest?) üle saada.
   Olen täiesti Meriliniga nõus: häiriv on justnimelt avalik keelekasutus (mida kannavad ennast teadlikult eksponeerivad persoonid nagu ajakirjanikud, kokad jt kes justkui teistele õpetust püüavad jagada)- see mis igaüks oma eraelus teeb ja kuidas räägib pole meie asi.

   Häirib nimede ja mõistete segiajamine – nimesid siiski ei tohiks tõlkida – nii jäägu juustuperekonda näitena appi võttes Mozzarella (mitte motsarella), Mascarpone (mitte maskarpoone); (ka ei meeldi sellised asjad nagu tšeddar, kamambäär ja rokfoor) – minupärast võiks nad kui nimed kirjutada suurte algustähtedega ja originaalses kirjapildis (me ei tõlgi ju üldreeglina ka inimeste ja kohanimesid).
   Üldiselt – ega uusi sõnu ei tohiks karta ja kui sõna eesti keelde sobib siis miks mitte laenata; miks ei võiks olla kasutusel ka mitu sõna üheaegselt: nt spargelkapsas ja brokoli või pune ja oregano?

6. Peeter kirjutas,

   Lihtsalt kommentaariks: olen kunagi lugenud analoogilise probleemi kohta inglise keeles, vaeslapse rollis oli selles loos siis inglise keel

   Osaliselt, ma arvan, on probleem ka selles, et piiride avanemise ja kaubanduse arenguga seoses on äkki vaja sõnu, mida varem ei olnud, kuid hinnasilt tahab ruttu trükkimist ning kiiruga pole kellelgi aega arutada, kuidas sõna ilusaks luua Ja hinnasildile põld-võõrkapsas ei mahu. Pole aega isegi sõnaraamatust vaadata.

   Ja lisaks sellele on veel sõnad, mille tähendus oli varem teistsugune (pasteet omaaegses tähenduses ei ole pate).

   Aga noh, saksikus on siinmail traditsiooniks. On olnud ka nõukaajal, kus nii mõnedki tegelased on venekeelseid sõnu jutu vahele poetanud.

   Minule isiklikult käivad eriti närvidele sõnad ja/või sõnaühendid, mis on sisuliselt absurdsed. Näiteks kohtab aegajalt sellist toodet nagu “sealihapihv”. Pork beef???

7. Pille kirjutas,

   Eestikeelne ‘uudissõna’ pihv tuleb pigem vist ikka soomekeelsest sõnast ‘pihvi’, mis tähendab suuremast lihatükist (sise- või välisfileest või praetükist) lõigatud lihaviilu. Enamasti küll veiselihalõiku, aga võib olla ka sea-, hobuse- või linnulihast või kalast.
   Vähemalt nii väidab soomekeelne Wikipedia:)

8. Peeter kirjutas,

   Ah sa madu ja mina olen kogu aeg arvanud, et soome keeles ei kasutata pihvi muu kui veiseliha tarbeks. Nojah, see tuleb sellest, et Soomes poes ei käi ja menyyst pahatihti sealiha- (hobuselihast rääkimata) toite ei vaata.

   Kahjuks ei tule nimetet lehekyljelt välja, kust nemad selle pihvi on võtnud. Aga kyllap ikka sama teed pidi?

9. seebimull kirjutas,

   Noh, seda sõnakasutust võib võtta nii- ja naapidi. Et kas kasutatakse teadmatusest või mugavusest või selleks, et toidu “uhkemaks” muuta. See brokkoli ja spargelkapsas häirib ka mind, või siis tihtipeale nimetatakse spargelkapsast hoopis spargliks, mis on hoopis teine asi. Aga rukola ja muffin on mumeelest lihtsalt mugavad ja ma kindlasti ei kasuta neid selleks, et toitu uhkemaks muuta vaid sellepärast, et tegemist on mugavate sõnadega. Ma ei leia ka, et nad kangesti uhked sõnad oleks. Vägisi või nn. kiusu pärast midagi ebamugavat kasutada on ka veider. Aga üldiselt olen Merilinga ikkagi nõus, enamus võrdlusi, mis välja tõid, on tõesti absurdsed.

10. Evelin kirjutas,

    ABSOLUUTSELT

    Mulle tuleb esimesena meelde, kuidas vanematega väljas söömas olen käinud: mina pean vahepeal seletama, mis üks või teine asi tähendab:) Naljakas on ka vahel see, et kui eesti keeles on asi lahti seletatud, siis kuidagi poolikult –> eestikeelsele menüüosale pannakse vähem rõhku kui võõrkeelsele. Näiteks kui Buen Provechos olime, siis ma ikka mainisin, et – oi – hispaania keeles on küll teistmoodi kirjas!

    Võõrkeelsete nimetustega on nii ja naa. Ma arvan, et Brownie on ikkagi konkreetne šokolaadikook, muffin olgu muffin, aga mitte muhvel või keeksike. Pitsat ei nimeta me ju ka pirukaks ega lasanjet kihiliseks makaroniroaks.

    Tihti on võõrsõnade kasutamine tingitud lihtsalt teadmatusest. Kui paljud rukola tarvitajatest teavad, et see on põld-võõrkapsas? Pune saabki oreganoks, sest nii on ju paki peal kirjas ja noh kes see siis tänapäeval ikka midagi ise korjab. Poes on ju apteegitilli juures silt venkol/fenkol/midaiganes ja mis on täpselt suvikõrvits/tsukiini/kabatšokk/rullkõrvits? Ostsime koju selle suure uhke toiduainete entsoklüpeedia ja – nali naljaks – aga minu meelest oli seal ka kõrvitsaliste juures natuke prohma pandud.

    Mina arvan, et see naeruväärsus saab alguse pigem just poeletilt ja ka kokaraamatutest. Kui paljusid tõlgitud kokaraamatuid on reaalselt mõtet osta? Kes neid tõlgib? Näiteks olen kohanud, et maapirnist saab sujuvalt retseptis artišokk (maapirn – jerusalem artichoke). Ja mul hakkab alati kahju, kui loen ‘pehme pruun suhkur’ – mida peab tegema vaene lugeja, kes ei tea,et fariinsuhkur on inglise keeles ‘soft brown sugar’?

    Aegumatu teema.

11. Jaan kirjutas,

    Sattusin kogemata siia lehele ja kuna keele(teaduse)teema on südamelähedane, siis lihtsalt pidin kirjutama, et Wikipedia peaks olema ikka viimane koht, kust teadmisi ammutada.
    Võtke parem mõni hea raamat (kasvõi Võõrsõnade leksikon) kätte ja lugege sealt, et pihv on hakkbiifsteegi (ingl k beefsteak) lühem vorm ja tähendab omakorda preaetud või grillitud veiselihalõiku.
    See, kuidas te siin ühiselt teisi kritiseerite on muidugi tore, aga kahjuks ka vale. Arvamus on tore asi, aga – uskuge mind! – teadmine on palju parem.

12. Juhan kirjutas,

    Rukola ja brokoli – kümnetes keeltes kirjutatakse neid enam-vähem ühtmoodi ja pole mingit vajadust kasutada muid ja vähetuntud nimetusi. Kes veidigi kokanduse asju jälgib teab, mis on rukola. Põld-võõrkapsast ta ei tea, ega ei peagi teadma.

13. keelekoll kirjutas,

    100% nõus Juhaniga

    Ka ÕS-si on rukola ja brokoli sel kujul juba sees ja nii võikski neid eesti keeles kasutada, kõigile üheselt mõistetav.

    Venepärastest baklažaanidest ja kabatšokkidest võiks ka kiiremas korras vabaneda. Esimesele on parim eestikeelne alternatiiv üheselt mõistetav “munataim”, “pommu” on täiesti ennekuulmatu sõna, kõlab ka superjaburalt. Teise puhul parim variant “tsukiini”, pikema nimega suvikõrvits. Lihtne ja selge

    Muffin on ka muffin ja muffiniks ta jääb. Muidu üldiselt nõus artikli autoriga, et võõrkeelsete terminite kasutamisega ei maksa lolliks minna, kui selged eestikeelsed sõnad olemas.

Lisa kommentaar