Pariisis, Marais’ linnaosas on “Le loir dans la théière”-nimeline kohvik (umbkaudses tõlkes “orav teepotis”).
Sattusime täiesti juhuslikult mööda minema ja otsustasime lõunaampsu võtta, aga leidsime oma Pariisi külastuse kõige toredama söögikoha. Tema toredus ei olnud eelkõige silmapaistvas toidus (toit oli hea, ärge mõistke mind valesti), vaid meeleolus, sisekujunduses, teeninduses.
Koht oli täis kleebitud igasugu näituste plakateid, ühes seinas ilutses suur seinamaal “Alice imedemaal” teejoomise episoodist, kergelt kulunud ja hubane koht. Lõunaajale kohaselt küllaltki rahvarohke, hoolimata turismipiirkonnast tundusid külaliseks olevat peamiselt kohalikud.
Pariisile kohaselt menüüd mingisse teise keelde ei vaevuta tõlkima, miks peakski 
Personal oli väga sõbralik ja lõbus, sellele aitas kaasa ka meie võimas salarelv nimega Margaret, kes võlus alati kõik prantslased igas söögikohas ja metroovagunis. Ka selles kohvikus ei suutnud ükski teenindaja Margaretist mööda minna ilma, et oleks lapsele nägusid teinud ja pudikeeles rääkinud.
Kuna otsisime mitte liiga mahukat lõunakosutust, siis mina proovisin valikut erinevatest köögiviljaroogadest (muuhulgas ka ratatouille), merilinil olid sink ja bruschettad musta oliivipastaga, 
mõlema roa juurde käis värske salat, minul oli ka põld-võõrkapsast, kõrvale rüüpasime siidrit. Kusjuures siidrit pakutakse igas Pariisi söögikohas, saab nii klaasi kui pudeliga võtta, tihti saad valida erinevate sortide vahel – sama levinud kui meil õlle pakkumine.
Avastasime ka suure koogivaliku, kahjuks alles lahkudes, niiet see jäi proovimata 
Igatahes, see on koht, kus on täpselt see hõng ja meeleolu, mida me Pariisist lootsime leida.
Popularity: 18% [?]