Pean häbiga tunnistama, et avastasin alles hiljuti, et juba mõnda aega on eesti keelde tõlgitud üks suurepärane raamat – soome kulinaariaguru Jussi Talvi kirjutet “Gastronoomia ajalugu” (originaalis “Gastronomian historia”)
See pole kiire kasu nimel ruttu kirjutatud ja produtseeritud värvipildiraamat nagu kokaraamatud pahatihti kipuvad olema. Igast 320-st leheküljest on aru saada, et teksti taga on tõsine uurimustöö. Sellele viitab ka raamatu lõpus ära toodud tähtsamad kirjandusallikate pealkirjade loetelu, mis võtab enda alla tervelt 5 lehekülge.
Raamat algab sumeritest, liigub Egiptusesse, räägib piiblilugude-aegsetest juudi toitudest ja vanast islami köögist, räägib pikalt antiik-Kreeka ja -Rooma pidusöökidest ning filosoofiast, sealt jõuab varajasse keskaega, kus peatutakse tolleaegsete kloostrite tähtsusel toidukultuuri edasi kandmisel. Loomulikult ei jäeta rääkimata suured maadeavastamised ning millist määratut mõju avaldasid uued vürtsid ja köögiviljad Euroopa köögipoolele.
Renessanss, itaalia köögi mõju prantsuse köögi tekkele, tolleaegsed monarhid, nende kuulsad kokad, tuntud kirjanikud kui gurmaanid – see tundub olema autorile eriti südamelähedane teema, sest sellest on pikalt juttu ja faktirohkusega tagasi ei hoita.
Räägitakse ka esimestest staar-kokkadest, saksa ja vene köögist, lõpetakse 1980-ndatel tekkinud cuisine naturelle’ga.
Kuigi molekulaargastronoomia termin tekkis juba 1969. aastal (ungari teadlase Nicholas Kurti ettekanne “Füüsika köögis”), oli see siiski 80-ndatel veel pigem teaduslik termin, uue suuna kokad alles tegid katsetusi, kultusrestoranid El Bull, Fat Duck ja Moto polnud veel alustanud. Seepärast me ka 1989. aastal trükki jõudnud raamatust seda terminit ei leia.
Kuigi raamat tugineb kõikjal ajaloolistele faktidele, pole see siiski neutraalne ajalookäsitlus, autor ei vaevu eriti oma suhtumist, oletusi ja emotsioone varjama. See asjaolu teeb raamatu lugemisi veelgi huvitamaks, sest on selge, et meil on autori näol tegemist tõelise gurmaani ja toidunautlejaga.
“Gastronoomia ajalugu” ei kata kindlasti kogu maailma toidukultuuri ja -ajalugu, väga vähe on kirjutatud näiteks Aasiast, puuduvad Aafrika, Austraalia, Jaapan. Keskendutakse peamiselt Euroopale, eriti Prantsusmaale. Kuid eks Euroopast olegi pärit meie tänapäevane toidulaud. Nagu öeldakse raamatus – “me kõik sööme tänapäeval toite, mis on pärit ülemöödunud sajandi kuningate toidulaualt”
Kohustulik kirjandus kõigile, kelle huvi kokanduse vastu veidi suurem kui pelgalt retseptides reaajamine.
Loe ka:
EE: D. Demjanov “Keedupoti renessanss ja renessanss keedupotis”
Popularity: 9% [?]