Teadmiseks – suurem osa professionaalselt pildistatud toidust ei kõlba tegelikult süüa.
Milles siis asi?
Häda on nimelt selles, et toidu pildistamine on tehniliselt üsna keerukas, peamiselt sellepärast, et toidu ettevalmistamine ja taldrikult stiliseerimine võtab kõvasti aega, aga valmis toit näeb maksimaalselt hea välja väga lühikest aega – vahukoor hakkab “jooksma”, jäätis sulama, rasv hangub, toit lõpetab auramise, hakkab kuivama jne. Üks suur fotograafiline õudusunenägu!
Minule kui amatöörkokkajale ja -fotograafile see asjaolu väga suuri probleeme ei valmista, teen just valminud toidust nii hea pildi kui parajasti tuleb, aga proff peab oma töö alati maksimaalsel tasemel hoidma, muidu teinekord enam ei tellita. Ja ega vaataja tea, mis imeasi talle foto pealt vastu vaatab.
Millised abinõud siis kasutusele võetakse? Üsna mitmesuguseid, inimesed on leidlikud.
Tegin eile esimest korda täidetud paprikaid, aga tulemus… ütleme nii, et täitsa söödav oli, otseselt nuriseda ei oska, aga maitse oleks küll võinud huvitavam olla.
Kuna täidetud paprikat tehakse Eesti kodudes minu teada üsna tihti, siis kindlasti on inimestel omad nipid, mida täidisesse panna ja kuidas neid kõige maitsvamalt teha saab.
Äkki raatsite oma kogemusi-nippe jagada?
Kui igasuvine kohustuslik kukeseenekaste on mõned korrad juba ära tehtud ja koorene kukeseenepasta on ka taas järele proovitud, on aeg küpsetada prantsusepärast lahtist kukeseenepirukat, ehk nagu prantslased ise ütlevad, quiche‘i. Quiche on äärmiselt võluv küpsetis, millesse ülearu palju erinevaid täidiseid ei laota (nagu tegelikult ka õigesse pizzasse). Quiche on ka mõnus asi külalistele pakkumiseks, sest Read the rest of this entry »
Eesti kinodes alates 10. augustist (dubleerituna ja puha), aga niikaua võib treilerit vaadata.
Multikas räägib rott Remyst, kes erinevalt oma perekonnast hindab üle kõige maitsete võlu ja söögitegemise kunsti. Olles sattunud Pariisi restorani, üritab ta oma kokandusindu ellu viia, kuid rott restoraniköögis ei kõla just kõige paremini. Aga Remy ei anna alla ja nii saabki sellest loost järjekordne Pixari (nüüd Disney) kassahitt.
Kokandushuvilistele ilmselt kohustuslik meelelahutus
Keset kaunist pühapäeva, kui Merilin oli oma mustikakoogiga alles poole peal ja minu poolt õhtusöögiks kavatsetud Poulet de Bresse à la crème jaoks oli veel vara, aga nälg juba näpistas, siis pidime olema loomingulised ja lähtuma külmkapi sisust.
Külmkapis oli meil viimasest pastateost veidi alles pastatainast ja turult ostetud kindla eesmärgita ricottat.
Pastatainas + ricotta? Loomulikult ravioli di ricotta!
Mustikad on maasikate järel mu lemmikmarjad. Kui maasikaid eelistan süüa niisama või pisukese mündi ja vaniljejäätisega, siis mustikatest teen igal suvel kindlasti oma lemmikkooki ning käin välja julge väite, et midagi paremat on mustikatest raske teha
Tegemist on minu kadunud vanaema Mudi retseptiga, seega on tegemist minu lapsepõlvelemmikuga, mida igal suvel Hara suvekodus sai. Kook ise on imelihtne ja selle võlu seisneb just Read the rest of this entry »
Teadmiseks – suurem osa professionaalselt pildistatud toidust ei kõlba tegelikult süüa.
