Teadmiseks – suurem osa professionaalselt pildistatud toidust ei kõlba tegelikult süüa.
Milles siis asi?
Häda on nimelt selles, et toidu pildistamine on tehniliselt üsna keerukas, peamiselt sellepärast, et toidu ettevalmistamine ja taldrikult stiliseerimine võtab kõvasti aega, aga valmis toit näeb maksimaalselt hea välja väga lühikest aega – vahukoor hakkab “jooksma”, jäätis sulama, rasv hangub, toit lõpetab auramise, hakkab kuivama jne. Üks suur fotograafiline õudusunenägu!
Minule kui amatöörkokkajale ja -fotograafile see asjaolu väga suuri probleeme ei valmista, teen just valminud toidust nii hea pildi kui parajasti tuleb, aga proff peab oma töö alati maksimaalsel tasemel hoidma, muidu teinekord enam ei tellita. Ja ega vaataja tea, mis imeasi talle foto pealt vastu vaatab.
Millised abinõud siis kasutusele võetakse? Üsna mitmesuguseid, inimesed on leidlikud.
Väga head asjad on näiteks glütseriin ja akrüül.
Glütseriiniga pintseldatakse igasugu asju, mis peaks kuumade stuudiovalgustite all niisked ja kiiskavad olema. Maasikas ei läigi piisavalt? Glütseriin. Kalkun või steik näeb kuivanud välja? Glütseriin. Külmahigi joogipudelitel? Jällegi glütseriin.
Ka akrüüliga saab toredaid asju teha. Näiteks on enamikel joogipiltidel nähtavad jääkuubikud tegelikult käsitsi akrüülist tehtud. Need nimelt kiiskavad ja murravad valgust palju paremini, ei sula ka. Neid saab spetsiaalsetest profikohtadest täitsa osta.
Kokteiliklaasidest lendavad joogid? Osaliselt on see tõesti vedelik, aga peamine kujund on stilisti poolt akrüülist välja nikerdatud.
Toidu töötlemine
Alkoholi pildistamisel segatakse jookidesse vett, et nad oleksid rohkem läbipaistvad ja foto tagantvalgustus paremini näha oleks. Sõltuvalt olukorrast kasutatakse vee asemel ka teed või kohvi või hoopis värvitud vett. Et toit aurav pildil paistaks, on kasutatud igatsugu nippe. Kas pistetakse kuuma vette kastetud vatitupsusid toidu taha aurama või pannakse assistent sigaretisuitsu puhuma, kuiva jääd asetatakse toidu taha, soovitavalt vette, et rohkem auraks.
Et toit kenasti õigest kohast grillitriipe omaks ja muidu küps oleks, töödeldakse seda väikese leeklambiga. Ekstreemsematel juhtudel jäetakse toit tooreks ja kogu küpsetamisillusioon tehakse leeklambi ja värvimisega, näiteks on kasutatud värvisegu valmistamiseks pruuni kingaviksi.
Kui toit ei taha püsida seal, kus ta pildi jaoks peaks püsima, siis ta lihtsalt kleebitakse superliimiga sinna.
Toit, mis pole tegelikult üldse toit või on mõni teine toit
Jäätis võib olla tegelikult kartulipüree, müslihelbed võivad piima asemel olla hoopis valge liimi sees (siis helbed ei vetti ja püsivad ühes kohas)
Olen ise kuulnud ühe Eesti fotograafi kohta, kes hakkliha fööniga läikima lõi ja veel igaks juhuks pärast üle ka pintseldas.
Tänapäeval on muidugi Photoshop imetabasemaid tööriistu, millega joonistatakse, silutakse ja kleebitakse kõikvõimalikke asju kokku, teeb elu veidi kergemaks.
Tegelikult ma ei taha öelda, et toidu pildistamine üks suur pettus on 
Toidufotograafia on üks igavesti keeruline ja tehniline töö, peab teadma ja silmas pidama väga paljusid asju, võtab tublisti aega, enne kui keegi ennast selle ala profiks kutsuda saab, müts maha nende meeste ees.
Ma tahan öelda, et tavaline inimene ei peaks heituma, kui tema toit hoolimata retsepti järgimisest nii uhke välja ei tule kui ajakirjas pildil. Kui olete minu jutukese läbi lugenud, siis hakkate ehk vähe teise pilguga toidufotosid vaatama.
Väike link galeriile, kus on kõrvutatud kiirtoidureklaame ja tegelike produktide tavaklõpse
Koht, mis müüb kunstlikke puu- ja köögivilju, küpsetisi, mune, samuti akrüüljääd
Väike ülevaade, kuidas pildistati tuunikala grillimist ja mis trikke seal kasutati
Enamus tekstist refereeritud allikast David Dennis: An Insider’s Look At Food Photography “If You Can Shoot Food, You Can Shoot Anything!” , kus võetakse peamised trikid hästi kokku.
Lisasin omalt poolt niipalju, kui ma fotohuvilisena ise lugenud või proffidelt ja nendega seotud inimestelt kuulnud olen.
Popularity: 11% [?]
