Kokaraamatuid on raamatupoodides lademes, prevaleerivad raamatud märkega “100 rooga”. Mul ei ole mitte midagi “100 rooga” sarja vastu, on meilgi mõni selline raamat ja halba sõna öelda ei saa, tõsiselt tehtud, üsna ühtlase tasemega ja praktilised raamatud. Aga Anni Arro kirjutatud “Sepamaa talu köök” on hoopis midagi muud. Tegemist pole professionaalse retseptikoguga. See raamat on rohkem kokanduslik ülevaade autori elust ja kodust, lisaks huvitavatele roogadele räägib Anni pikalt lemmikürtide ja köögiviljade kasvatamisest Sepamaa talus. Ta kasvatab ise oma basiiliku, oregano, salvei, rukola, rosmariini, samuti suvikõrvitsa ja fenkoli, lisaks katsetab isegi artišoki kasvatamist! Oi ma olen kade!

Üldse on tugevalt rõhku asetatud maalähedusele, toidud on lihtsad, värsked, koduse tundega, võimalikult palju omakasvatatud ja -tehtud toorainega. Loen ja lapsepõlv tuleb meelde – kuidas sai poisikesena hommikul joostud paljajalu peenramaale, hommikuse omleti peale rohelist sibulat ja tilli noppima

Kuigi toidud on muidu üsna lihtsa loomuga, on koostisosad hoolega valitud, erinevalt keskmise eestlase köögist kasutatakse ohtralt rukolat, oliiviõli, basiilikut, küüslauku.

Ja igasuvine terve lamba küpsetamine, mis võtab aega pool päeva! Juba sellise protseduuri juures olemine võib olla omaette elamus.

Mainimata ei saa jätta ka fotosid ja kujundust, väga stiilne ja rustikaalne (tegelikult on see väga jõle sõna).

Ise kätt pole veel retseptidega proovinud, ainult “kadunud munade” nippi olen kasutanud (keevasse vette löödud munade keetmine). Meeles mõlgub kõigepealt ahjus tomatite kuivatamine, aga inspiratsiooni saab edaspidi paljudest retseptidest.

Retseptidest olulisem on raamatu mõjul minus kasvanud soov ise omale maitsetaimi ja köögivilju kasvatada.

Ainuke asi, mis mind selle raamatu juures veidi häirib, on kakskeelsus. Kas tõesti ei saanud teha eraldi eesti ja inglisekeelseid väljalaskeid? Oleks mõlemasse rohkem materjali ära mahtunud ja ei oleks praegust turistivoldiku muljet.

Popularity: 11% [?]