Räägime kõigepealt ühe asja selgeks – värske pasta EI OLE kuivatatud pasta analoog, need on erinevad asjad!

Kuivatatud pasta tehakse durumjahust ja veest, värske pasta tehakse jahust (ka durum, aga mitte alati) ja munadest. Üldiselt kasutatakse õli baasil kastmete puhul kuivatatud pastat ja või ning koore puhul värsket pastat, aga see pole konkreetne piir, vaid sõltub ka erinevatest piirkondadest.
Üks pasta pole teisest parem, nad on lihtsalt erinevad asjad.

Värske pasta tegemine on nagu enamike asjadega – kui korra selgeks saad, siis pole enam üldse keeruline .
Kõigepealt võiks olla pastamasin. Ilmselt saab ilma ka, aga tööd-vaeva on kõvasti rohkem ja tulemus ei pruugi nii hea olla.
Pastamasinaid müüakse meil mitmel pool, hind ei tohiks konti murda. Aga kuna Merilin kinkis mulle pastamasina (väga lahe kink!), siis ma selle täpset hinda ei tea.
Oluline on, et kõik osad oleks roostevabast metallist, siis ei lagune kiiresti. On elektrilisi ka, aga koju ma ei näe küll mõtet sellist osta, pastaväntamine pole üldse raske töö.

Enne pihtahakkamist lugesin veel “Made in Italy. Food and Stories” raamatust värske pasta kohta + Thredahlia blogist tema pastategemise kogemusest

Põhimõtteliselt koosneb värske pasta tainas siis ainult jahust ja munast. Mina kasutasin Prismast leitud durumjahu, aga kasutatakse ka tavalist nisujahu.

VAJA LÄKS

• 500g durum-jahu
• 4 kanamuna
• 2 munakollast
• veidi soola

Inspireerituna Thredahliast sõelusin durumjahu sisse veel seenejahu, aga kukeseente asemel kasutasin Itaaliast toodud kuivatatud porcini-sid ehk puravikke, mida ma jõudumööda peenestasin.

Sõelutud jahu panna lauale kuhja, keskele süvend munade jaoks, süvendi põhja enne mune natuke soola (tee pigem suurem süvend, ise tegin natuke väikese, muna hakkas üle serva jooksma). Idee poolest peaks keskelt hakkama moodustama tainapalli, kuhu järjest jahu juurde haarata. Minul see väga hästi esimesel korral ei õnnestunud, mistõttu alguses ei saanud tervet jahukogust hästi kokku, sellest ka algupärasele retseptile lisatud üks muna, mille ma poole tainateo ajal lisasin. Seepärast võttis taina sõtkumine mul lubatud 10 minuti asemel pigem 20 minutit.
Päris korralik rassimine oli, võttis naha märjaks küll

Vett ei tohi tainasse lisada, ainult mõne korra käsi veekausis niisutada. Idee on saada tainas võimalikult kõva ja kuiv (aga siiski koospüsiv), et ta liialt venima ei hakkaks.
Kui tainas valmis, siis poolitasin selle, mässisin toidukilesse ja pistsin tunniks külmkappi. Ei maksa heituda, kui tainas tundub alguses liiga kõva ja töötlemiskõlbmatu, pärast seismist on pasta palju ühtlasem ja käepärasem.

“Selle aja jooksul ühtlustub tainas niiskus ja nisu kleepvalgu ehk gluteeni ja munavalgu toimel muutub struktuur – tainas muutub pehmemaks ja kergemini töödeldavaks”
Thredahlia

Tunni pärast võtsin tainapooliku (ca 300g) kapist välja ja rullisin seda, kuni ta oli ca 1 cm paksune. Paksem tainas on liiga raske masinas vändata, võib masinat lõhkuda ja pressib liialt niiskust tainast välja.
Sättisin masinarullid kõige laiema vahe peale ja väntasin taina läbi. Siis voltisin tainariba nii, et saaks selle külg ees uuesti masinast läbi ajada (lase tainarulliga üle, kui volditud tainas masina jaoks liiga paks). Kordasin seda 2-3 korda, siis on tainas mõnusalt ühtlane ega lagune lihtsalt.
Hakkasin tainast masinast läbi rullima, vähendades iga kord astme võrra rullide vahet kuni kõige õhemani.
Lõikasin saadud õhukese tainalindi (mis oli selleks ajaks juba päris pikk, paar meetrit kindlasti) terava noaga parajateks spagetipikkusteks tükkideks ja rullisin läbi lõikuri (mina valisin lindid ehk tagliatelle).
Saadud pasta tuleb kusagile kuivale pinnale või rätikule ühe kihina tõsta, sest muidu kleepuvad nad väga ruttu üksteise külge. Vahepeal võib kastmeteoga toimetada ja pastavee keema panna, niikaua pasta kuivab veidi. Kui rohke veega pastavee pott keeb, siis pasta sisse. Selline värske pasta tahab väga vähe keemist, minu hinnangul piisab ühest minutist, maksimaalselt kahest.

NB! Alati tasub pastat kurnates jätta veidi keeduvett alles (tõsta pool tassi kõrvale näiteks). Pasta tõmbab nimelt pärast kurnamist veel niiskust enda sisse ehk lisandite segamist alustades võib pasta täpselt paras olla, serveerides aga juba kuivavõitu. Selle vältimiseks võib segamisel veidi keeduvett tunde järgi lisada.

KASTMETEGU
kastme aluseks võtsin Thredahlia pastateo juurest mugandatud kastmeretsepti, mida ma siis omakorda mugandasin

• 50-60g võid
• 2 küünt küüslauku
• peotäis hakitud tüümianivõrseid
• korralik klaasitäis valget veini
• musta pipart, soola
• paar peotäit kuivalt röstitud seedermänniseemneid
• seenesõelumisest ülejäänud puravikutükid (eelnevalt leotatud)
• riivitud parmesani juustu

Pool võist pannil sulatada, hakitud küüslauk ja puravik sisse, veidi kuumutada. Vein ja tüümian sisse, soola-pipart ka. Minut-kaks kergelt kuumutada, tuli maha.

Kui kaste valmis, siis kurnatud pasta sisse, korralikult segada, seejärel ülejäänud või sulatada, natuke seemneid ja parmesani lisada, veel segada.
Serveerides pane pasta peale ülejäänud seemned ja parmesan.

Väga hästi tuli välja, kujutage ise ette valge veini-sulavõi-küüslaugu maitset

MULJE
Kuna tegemist oli minu esimese tainateoga üldse, siis ma olin üllatunud, kuivõrd edukas ma olin. Tainas oli minu hinnagul täpselt paras – ei veninud käes, samas ei olnud liiga rabe, püsis väga hästi koos ka pika lindina.

Kõige mõistlikum on eelmisel õhtul tainas külmkappi valmis teha ja järgmisel päeval paras ports läbi masina lasta, sest juba valmislõigutud pastat on keerulisem säilitada. 300 g on muidugi paljuvõitu kahe peale, see on paras 3 inimese ports. Edaspidi proovin tainakoguse kolmeks teha, siis on kolmeks toidukorraks materjal olemas, see tainas peaks mõned päevad ikka külmkapis ilusasti seisma.

Nüüd on asi üldjoontes selge, arvan küll, et hakkan tihedamalt ise pastat tegema. Järgmisena tahaks selle masina abil täidetud pastat ja lasanjet teha.

Popularity: 23% [?]