Seekord toiduklassikust, mis on Eestis muundunud täiesti äratundmatuks.
Pärast 2005. aasta Ungari reisi vaatan ma alati võõrastavalt meil guljaši nime all pakutavat toitu. Originaaliga on seal pistmist niipalju, et mõlemas kasutatakse liha, tihti sellega sarnasus lõpebki. Enam-vähem autentset guljašši olen ma Eestis saanud ainult ungari restoranis “Kapten Tenkeš”.
Kui ma otsustasin ise lõpuks guljašiga kätt proovida, siis ma tuhlasin pikalt internetis, sest õige retsepti leidmine pole üldse kerge, peamiselt liiguvad ringi tugevalt mugandatud versioonid küll seente, vorsti, tomatikastme, üldse taimetoiduna(?!) etc. Lõpuks leidsin kõige usutavama jutu ühe madjari toidublogist Chili & Vanilia (ungarikeelne, mõned artiklid ka inglise keeles).
Guljašš ei ole suvaline lihakaste keedukartuli kõrvale, Ungaris pakutakse seda paksu vürtsika lihasupina, mille nimi on gulyasleves. Koostisosades on kindlasti sibul, veiseliha, paprika. Mõnikord ka natuke värsket kvaliteetset tomatit, enamasti mitte. Kui tegemist on tavapärase supiga, siis pannakse ka kartulit ja porgandit. Kindlasti ei panda jahu ega tomatikonservi!
Sain veel teada, et lisaks gulyaslevesile on Ungaris tõesti olemas ka toit nimega gulyas, mis on pörkölt-lihahautise ja gulyasleves-supi vahepealne variant, sisaldab kartulit ja punast veini. Seda tehakse õues lahtises pajas, pakutakse peamiselt folklooriüritustel ja suurematel pidudel, kodutoiduna ei tehta seda praktiliselt kunagi. Ehk siis ungarlased söövad kodus ja pakuvad toidukohtades alati suppi nimega gulyasleves.
Ungari köök mõjus meile muidu üsna rusuvalt (suured kogused, rasvane, paneeritakse kõike, mida vähegi annab, üpris üksluine ja tervisevaenulik), aga guljašši sõin ma igal võimalusel ja olin alati väga rahul.
Teooria läbitud, aeg praktikaks.
Vaja läks:
- ca 1 kg veiseliha, kuubikutena
- 7-8 värsket kartulit
- 4 keskmise suurusega valget sibulat
- 3 spl. magusat, 1 spl. teravat paprikapulbrit (Ungarist kaasa toodud, üllataval kombel siiamaani üsna pädev, pole maitset liialt kaotanud)
- värsket valget Ungari paprikat (oli vaja tegelikult rohelist kibedat piprakauna, aga seda ei saanud kusagilt)
- 3 keskmist porgandit
- oliiviõli
- vett, soola
Kõigepealt praadisin hakitud sibula potipõhjas oliiviõliga läbi (mitte pruuniks), võtsin poti tulelt ja segasin sisse paprikapulbri. Seejärel pott tulele tagasi ja liha sisse. Kui liha ühtlaselt sibula-paprikaga segunenud, kallasin peale vee, nii et liha oleks kaetud ja veidi rohkem. Kui vesi oli keema tõusnud, lisasin hakitud porgandid, paprika, neljaks lõigatud kartulid ja soola. Tõstsin poti gaasipliidi kõige väiksemale augule ja keerasin tule minimaalseks.
Lasin potitäiel vaikselt ligi 2 tundi podiseda, vahepeal käisin segamas ja kallasin veidi vett juurde, et asi supi moodi oleks. Kui liha hamba alla pehme tundus, siis oligi toit valmis.
Kartsin küll, et nii pika haudumise peale keevad kartulid sodiks, aga seda ei juhtunud, ilmselt seepärast, et tegu oli värske kartuliga. Kui tegemist pehmemate talvekartulitega, siis peab kartulid ilmselt pärast esimest tundi lisama. Paprika ja sibul olid toidu sisse täiesti ära sulanud, ilmselt nii pidigi juhtuma.
Maitses igatahes üsna sarnaselt Ungaris mekitule ja teisel päeval oli toit oodatult veelgi maitsvamaks muutunud.
Popularity: 22% [?]