Külastasime perega eile paljuräägitud Tigu kohvikut. Tegemist on Vilmsi-Gonsiori nurgapealse puumaja keldris asuva pisikese kohvik-vinoteegiga.
Esmamulje - Tallinnas on valdav, et uute söögikohtade puhul pannakse tohutu aur ja raha ultrapeene trendikujunduse peale ja siis püütakse see raha ruttu tagasi saada, pakkudes keskpäraseid toite jaburalt kalli raha eest ja palgates miinimumtasuga tusaseid verinoori vene plikasid teenindajateks.
Sellest patust on Tigukohvik prii – kujundus on hubane ja lihtne, seintel ripuvad menüüs domineerivate piirkondade kaardid ja raamaturiiul erinevate Vahemere-teemaliste kokaraamatute ja toiduga kaudsemalt seotud ilukirjandusega. Näha on, et raamatud pole otse poest riiulile kujunduselemendiks ostetud, vaid on ka varem kasutust leidnud. Pisike, aga tore detail.
Kuigi tööl oli mitu teenindajat, oli perenaine ise ka kohal, kes tegutses aktiivselt mitme asjaga korraga – kauba vastuvõtuga, paberimajandusega, veinisoovitamisega, toitude ettekandmisega ja nõude äraviimisega, üksiku kärbse tagaajamisega jne.
Menüü - koha suurim eripära on igapäevaselt menüüs olevad värsked mereannid, mis pole Tallinnas sugugi tavaline. On nii austreid, erinevaid merikarpe, kala. Menüü ise on iga päev erinev, ilmselt sõltub varustamisest ehk mis mereande sel päeval parajasti õnnestus saada. Lisaks mereandidele võib menüüs kohata ka näiteks lammast, tuvi, faasanit ja jänest.
Mida proovisime – ei hakanud lammast ega tapast proovima, tahtsime proovida asju, mida harva või üldse pole varem söönud.
Eelroaks tellisin mina “viinamäeteod küüslaugu-petersellivõiga” (ülemisel pildil), Merilin võttis “peterselli, küüslaugu ja riivsaiaga gratineeritud austrid” (alumisel pildil). Tegelikult jagasime küll kõik omavahel ära, nii et mõlemad said mõlemat toitu maitsta.
Tigusid olin ma varem ainult marineerituna söönud, seega polnud ma varem vastavaid söögiriistu käes hoidnudki. Aga kui tigu juba korralikult tangide vahel, pole eriline raskus spetsiaalse orgiga tigu kojast välja sikutada. Maitsevõiga ei hoitud kokku ka, seepärast tundus kõik keelele väga pehme ja sulav, küüslauk lisas iseloomu.
Austrid olid elukad, keda me kumbki varem proovinud polnud, sestap jäi meil julgusest puudu, et neid kohe värskena proovida, võtsime gratineeritud* versiooni.
Austrid ei jäänud tigudele alla, minu meelest olid need veel maitsvamad kui teod. Ilmselt sellepärast, et austrite sisu on tigudest suurem ja suutäis tundub tõhusam ja maitse tugevam.
Aga kui perenaine kuulis nõusid ära viies, et me esimest korda austreid sõime, siis soovitas ta meil järgmisel korral kindlasti värskeid austreid proovida.
Põhitoiduseks valisin mina “Zuppa di cozze” (merekarbid tomati-ürdisupis). Tegemist on itaalia päritolu roaga, nime järgi peaks tegemist olemas supiga, aga tegelikult on see toit sisuliselt suur kausitäis karpe tugevamaitselises õli-tomati-küüslaugu-ürdivedelikus. Kuigi abivahenditeks toodi nuga-kahvel, avastasin ma, et seda toitu on kõige parem kätega süüa – sõrmedega karp lahti voltida, sisu suhu, karbipoolt sai edukalt lusikana kasutada. Kui veel lisaks saia maitsvasse vedelikku kasta ja tähelepanuväärselt head valget majaveini kõrvale rüübata, siis ei osanudki midagi paremat igatseda.
Merilini põhiroaks oli “vürtsika hakklihaga täidetud seepia ja sinikarbid rouille kastmes (musta taglioline pastaga)”. Merilinile endale meeldisid minu karbid miskipärast rohkem, minu meelest polnud tema toidul viga midagi, väga maitsev ja toitvalt suur ports pealekauba.
Kahjuks põhiroogadest fotosid pole, sest meie 7 k. vanune Margaret otsustas aktiivselt tähelepanu nõudma hakata, ei lubanud vanematel korraga süüagi, mis me siis fotodest räägime.
Magustoitu me traditsiooniliselt ei jaksanud enam süüa, selleks polnud aega ka enam, tütar oli juba unine ja pahur.
Peab ära märkima, et personal oli väga kannatlik virila lapse suhtes, võõramaine kokaonu tegi möödaminnes lapsele lõbustamiseks nägusid, küsimise peale toodi lahkelt lisalusikas lapsele närimiseks ja vastu lauda tagumiseks. Väga armas neist.
Kokkuvõtteks – hinnad pole küll päris sellised, et väga tihti jaksaks külastada, samas pakutakse kohviku nime all taolisi toite, mida Tallinna restoranid naljalt ei paku.
Igatahes jättis Tigu silmapaistvalt hea mulje erakordse menüü, hubase meeleolu ja lahke suhtumisega.
Kindlasti läheme tagasi, ilmselt korduvalt.
———————
* gratineeritud = toidule värvi andmine ahjus tugevas kuumuses, soovitavalt ainult pealtpoolt
Popularity: 13% [?]