Olles vahepeal harrastanud erinevaid riisitoite ja grillimist, tuli peale vastupandamatu soov
teha pastat.
Läbi aegade ongi pasta olnud kõige sagedasem toit, mida me teeme.
Ma mäletan ühte seika, kui me Meriliniga 2000. aasta suvel Itaaliasse hääletasime.
Firenzes olles helistasin emale, et teada anda, kuidas meil läheb. Ema siis küsis, mida te reisil olles ka sööte. Kui ma ütlesin, et enamasti ostame poest vajalikud komponendid ja teeme ise priimuse peal mingit pastat, siis ema ütles kaastundliku häälega: “Vaesekesed, peate kogu aeg makarone sööma”.
Mäletan, et see tegi meile hirmsasti nalja, sest me ei ole kunagi jaganud suhtumist pastasse kui teisejärgulisse vaese aja makaronitoitu. Meie jaoks on see laialdaste võimalustega mõnus toitev toiduliik, tüdimust on raske saavutada.
Seekord võtsin ette klassikalise Itaalia pasta nimega spaghetti alla carbonara.
Ajalugu: carbonara ajalugu on tegelikult üsna hämar. Mõni väidab isegi, et selle roa ajalugu läheb antiik-Roomasse, mõni väidab, et see levis Itaalias alles 19. sajandil, mõni väidab, et carbonara tekkis alles 2. maailmasõja käigus ja et enne sõda seda toitu Itaalias ei tuntud (viidatakse 1927. ilmunud La Cucina Romana raamatule, kus pole carbonarast sõnagi)
Olgu ajalooga kuidas on, tänapäeval on carbonara laialdaselt tuntud ja Itaalias on see kohustuslik roog igas trattorias.
See variant, mis mina tegin, on pigem muu maailma versioon carbonarast, sest toidupuristid ütlevad, et õiges Itaalia carbonaras ei kasutata koort, küüslauku ega sibulat.
Minu hinnangul neis carbonarades, mida ma eelmisel suvel Itaalias mitu korda sõin, oli küll veidi koort kasutatud, igatahes olid nad üsna kreemised ja mahlakad, mida meie ilma kooreta pole suutnud saavutada.
Sibulat ja küüslauku on kasutatud enamikes retseptides, mida internetist leida võib, kuna mõlemad mulle pealegi väga maitsevad, siis ma eriti ei põdenud ka.
Vaja läks: (2 inimese ports)
- 200g spagette
- 2 küünt küüslauku
- 1 valge sibul
- 3 muna
- riivitud parmesani (täiesti autentne retsept eeldab Pecorino Romanat)
- ca 100g peekonit (mina kasutasin Valga “Ameerika peekonit”, mis on toorsuitsupeekon)
- veidi 10% kohvikoort
- oliiviõli, must pipar, sool
Tegu: täitsin vokpanni 2/3 ulatuses veega, lisasin soola ja ajasin keema. Spagetid sisse, jälgisin hoolega, et üle pakil märgitud keetmisaja ei läheks (sest eriti selle roa puhul peab pasta olema al dente).
Samal ajal kuumutasin teise panni peal õli, viskasin peale hakitud sibula ja peekoni. Kuumutasin kergelt, et sibul ja peekon muutuks kuldseks, aga mitte krõbedaks. Siis keerasin tule maha ja jätsin nad pannile.
Eraldi kaussi riivisin parmesani (ok, Valio Forte oli tegelikult, aga see on päris adekvaatne), lõin sisse 3 muna, kallasin sortsu koort ja kloppisin segi. Veskist jahvatasin veel päris lahke käega musta pipart otsa.
Kui spagetid valmis, kurnasin ära ja kallasin vokpannile tagasi (tuld all enam ei hoidnud).
Panin peekonipannile tule taas alla, purustasin sisse küüslaugu ja hoidsin 1 minuti kõrget kuumust. Tuli maha.
Kallasin spagettidele otsa koore-juustu-munasegu, sinna otsa peekoni-sibula-küüslaugu ja segasin korralikult läbi. Korra panin tule ka alla, et juust paremini sulaks ja muna veidi hüübimise märki annaks.
Serveerides panin peale veel musta pipart ja riivisin juustu.
Mulje: mina ise jäin väga rahule, maitses üsna sarnaselt Itaalias proovitule.
Merilin pakkus, et järgmisel korral võiks koore koore ära jätta ja spagettidele veidi keeduvett alles jätta, et kuivavõitu ei tuleks.
Liiga tihti ei ole carbonarat muidugi hea teha, peekon, muna ja koor on ideaalne infarktimaterjal 
Aga vahel harva ikka võib.
LISA 19.07
tegin eile uuesti carbonarat, aluseks võtsin Leite’s Culinaria retsepti.
Eelmise korraga võrreldes jätsin ära nii sibula, küüslaugu kui koore, et saada võimalikult autentne tulemus. Seoses sellega läks valmistamine eriti lihtsaks.
Peekoniribad pannil krõbedaks. Kui spagetid valmis, segasin sisse 4 muna, peekoni ja korraliku peotäie riivitud parmesani, tunde järgi lisasin spagetikeedu vett. Serveerimisel jahvatasin paraja hulga must pipart peale ja puistasin parmesani.
Kui möödunud korral tuli Itaalias proovituga sarnane, siis seekord tuli täpselt samasugune nagu Itaalias 
Popularity: 22% [?]
